Kannata lõpuni — piiblitund Strongi numbritega

(Minu isiklikud mõtted — pange tähele, kui sageli sõna DAILY kordub. Nad jätkasid päev päevalt. Nad murdsid leiba kojast kotta. Nad julgustasid üksteist iga päev. See ei ole religioon, mis piirdub ühe tunniga pühapäeval ja ühe tunniga nädala keskel — iste soojendatud kaks korda ja ülejäänud elu inimese enda päralt. Esimene kogudus elas seda iga päev, koos, ja Issand lisas neile iga päev neid, keda päästeti. Usk, mis jäetakse kõrvale kuni järgmise kogunemiseni, on usk, mis kõveneb patu pettuse läbi. Ta ei palu külaskäiku. Ta palub elu.)

(Minu isiklikud mõtted — pange tähele, mida Issand teeb leigetega. Mitte ainult külmadega, vaid leigetega — sellega, kellel on parasjagu piisavalt usku, et olla mugav, ja mitte piisavalt, et olla elus — tema Ta sülitab välja Oma suust. Temaga ühendatud jäämine ei tähenda niidi otsas rippumist, olles pühapäeval soe ja kogu nädala külm. See tähendab põlemist. Parem kuum, ütleb Ta, või isegi külm, kui see keskpärane asi, mis Talle iiveldust tekitab. Jää Temasse ja lase Tal hoida sind põlemas kuni lõpuni.)

(Minu isiklikud mõtted — laps Kristuses võib sirutada käe leegi poole isegi pärast seda, kui Isa on öelnud ei. See on lapse komistus, kes alles õpib, ja Isa teab seda. Täiskasvanud poeg või tütar peaks paremini teadma. Kuid siin on selle halastus: isegi kui me pattu teeme, ei visata meid minema. Meil on Eestkostja — Jeesus Kristus, õige —, kes on alati elav ja kõneleb alati Isa ees meie eest. Seepärast me tõuseme jälle üles. Õige langeb seitse korda ja tõuseb jälle üles. Me katsume ennast läbi, tunnistame, mida tegime, pöördume sellest ära ja läheme tagasi oma Isa asjatoimetuste juurde, jättes mineviku selja taha — sest Jumal on juba eemaldanud meie patud nii kaugele, kui ida on läänest, ega tuleta neid enam meelde. Kuid ärgu see halastus muutugu vabanduseks. Hesekiel annab teise poole: õige, kes pöördub ära oma õigusest ja sureb oma patus, ei pääse selle õiguse tõttu, mis tal kunagi oli. Peetrus näitab sama pilti Uues Testamendis ja tsiteerib selleks vana vanasõna: koer pöördub tagasi oma okse juurde, pestud siga tagasi poriauku — keegi, kes pääses maailma roojusest Issanda tundmise läbi ja pöördus siis tagasi selle sisse, on lõpuks halvemas seisus kui alguses. Ja Jeesus ütleb neile, kes tegid kurja Tema nimel: "Ma ei ole teid iial tundnud." Nüüd hoia mõlemat selle mõõga tera ja ära nürista kumbagi. Issand ütleb, et keegi ei suuda Tema lambaid Tema käest kiskuda — ei vaenlane, ei vägi, ei inimene. See turvalisus on tõeline, ja see on Tema haare, mis hoiab, mitte meie oma. Kuid vaata, kuidas Ta kirjeldab neid lambaid: nad kuulevad Tema häält ja järgnevad Talle. Sõna ei näita kunagi lammast, kes on Tema käest ära rebitud; see näitab pestut, kes pöördub ja kõnnib omal tahtel tagasi poriauku. Pühakiri hoiab mõlemat — kätt, mida ei saa avada, ja hoiatust mitte ära pöörduda —, ning ei sula neid üheks lihtsaks valemiks, ega tee meiegi seda. Ära heitu, kui langed: Eestkostja on tõeline ja tee koju on avatud. Ära eelda, et võid vabalt tagasi pöörduda: ka hoiatus on tõeline. Lange, kuid tõuse üles. Tõuse üles ja pea vastu lõpuni.)

(Minu isiklikud mõtted — pange hästi tähele: kui see, mida me usume, ei ole kooskõlas sellega, mida käskjalad kuulutasid, siis oleme MEIE valed, mitte nad. Nad näinud Teda ja kuulnud Teda ja olid Tema läkitatud. Kes kuulab Jumalat, kuulab neid. Seada õpetaja apostlite ülemaks tähendab kuulata eksituse vaimu.)

(Minu isiklikud mõtted — juba apostlite ajal tungisid sisse inimesed, kes õpetust väänasid. Kui palju enam meie ajal, mil suur osa õpetatavast on uus, ei ole juurdunud vanas sõnas ega ole õigesti käsitletud. Miski ei ole tõsi seepärast, et paljud inimesed seda usuvad, ega seepärast, et see on inimeste suus vana. See on tõsi ainult siis, kui see on kooskõlas sellega, mille käskjalad edasi andsid.)

(Minu isupidevad mõtted — ja see on täpselt see tund: inimesed, kes ei taha taluda kainet õpetust, vaid koguvad endale hulganisti õpetajaid — nii palju, kui vaja, et sügada nende kõrvade sügelust, ja öelda neile, mida nad kuulda tahavad. Inimene võib ehitada terve maja täis õpetajaid, kes kõik temaga nõustuvad, ja kõik on eksinud. Tõde ei ole kunagi tõestatud enamuse häältega, ei ole kunagi tõeks saanud selle põhjal, kui palju inimesi seda uskus, ega ole kunagi kõrva meeldimise nimel painutatud. Pöördu tõest kõrvale, ja sina oled pöördunud — sõna ütleb seda — muinasjuttude poole.)

(Minu isikumõtted — meil ei ole vaba voli Jumala sõnade seast valida ja noppida, hoides alles kergeid ja jättes kõrvale rasked. Inimene elab IGA sõna järgi. Sellele midagi lisada või sellest midagi ära võtta tähendab, et meid tabatakse valetajana selle Jumala ees, kes selle rääkis.)

(Minu isikumõtted — siin on üks kivi, millele paljud inimesed rajavad kogu oma argumendi: varas, kes suri, päästeti, öeldakse, ja teda ei ristitud kunagi; seepärast pole ristimine vajalik. Kaalugem seda nüüd sõna valguses ja vaadakem, millel see tegelikult seisab.)

(Minu isiklikud mõtted — kaaluge nüüd röövlit sellest vaatenurgast. Sõna ei ütle kordagi, et ta ei olnud ristitud. Seda eeldavad inimesed ise, ning ehitavad seejärel oma eeldusele terve õpetuse. Kuid kuulake, mida Sõna TEGELIKULT ütleb: Jeruusalemm ja KOGU Judea ning kõik Jordani-äärne maa läksid välja ja laskid end ristida, oma patte tunnistades. Rahvas ja tölnerid laskid end ristida. Hoorad uskusid. Ainult variserid ja käsutundjad keeldusid ja ei lasknud end ristida. Röövel ei olnud variser — ta oli ühest rahva hulgast, kurjategija, täpselt sellist sorti, kes tulvasid Johannese meeleparanduse ristimise juurde. Ja ristil tegi ta täpselt selle, milleks ristimine oli mõeldud: ta tunnistas oma pattu — me saame seda, mida meie teod väärivad. Lisage sellele tõsiasi, et Issanda oma jüngrid ristisid veel rohkem inimesi kui Johannes, läbi kogu selle maa, üle kolme aasta jooksul. Seega on tõde vastupidine sellele vabandusele: Sõna ei juhata meid röövli juurde, kes ei olnud kunagi ristitud, vaid ühe juurde, kes peaaegu kindlasti OLI ristitud koos teistega. Need, kes toetuvad temale, on toetunud mehele, kes oli juba pesitud.)

(Minu personlikud mõtted — ja oletagem kõige halvemat, et teda ei ristitud üldse: isegi siis ei ole ta sulle eeskujuks. Ta suri enne, kui uus leping jõustus. Testament ei kehti, kuni selle koostaja on elus, ja ISSAND ei olnud veel surnud. Nii võeti röövel vastu viisil, kuidas inimesi vastu võeti vanal ajal, enne kui selle uue lepingu uks üldse avati. Ja ta oli risti löödud, käest ja jalast naelutatud, ega saanud alla tulla, et ristitud saada. Jumal nõuab inimeselt kuulekust selles, mida ta on suuteline tegema. See, mida suremas olev mees EI SAANUD teha, ei ole vabanduseks elavale mehele, kes SAAB. Sind ei ole risti löödud; sa saad kuuletuda.)

(Minu isikumõtted — seega toetub kogu vabandus eeldusele, mida Sõna kunagi ei väida. See seisab vastu selgele tunnistusele, mille Sõna tõepoolest annab. See on liivale ehitatud maja ja selle langemine on suur. Kuid käsk seisab kaljul ega ole liikunud: parandage meelt ja laske end kõik ristida.)

(Minu isiklikud mõtted — ent kuulge ka seda aukartusega, mitte hooletu eeldusega, et te juba kõike mõistate. Paljud on eeldanud ja on olnud valel teel. Ja meie, kes toome teile need sõnad, ei väida, et teame kõike. Me oleme endiselt õppijad ja valmis lasta ennast parandada Sõna poolt ja nende poolt, kes on läkitatud. Kuid me ei julge muuta seda, mida sõnumitoojad selgelt ütlesid. Niisiis uurige seda enda jaoks: kui me oleme olnud valel teel, laske Sõnal meid parandada. Kuid olge ettevaatlikud, et te ei laseks ennast eksitada, kuulates inimeste hääli rohkem kui Talle apostlite häält. Me vaatame seda konkreetset küsimust sellises üksikasjalikkuses näitena selle kohta, kuidas te saate ikkagi midagi uskuda ka siis, kui Piibel näib pealtnäha tugevasti vastupidist väitvat. Me peame Sõna õigesti jaotama: me ei tohi sellele midagi lisada ega sellest midagi ära võtta.)